Investeerimisfond on üksus, mis kogub investoritelt raha ja investeerib selle nende nimel väärtpaberitesse. Fondi haldab riski hajutamise põhimõttest lähtudes fondivalitseja.

Investorid paigutavad raha fondi, ostes fondiosakuid (nimetatakse ka aktsiateks), mis tõendavad nende kaasosalust fondis. Iga osak kujutab endast väikest osa kogu fondi investeerimis­portfellist. Näiteks kui 5% fondi varadest on investeeritud ettevõtte ABC aktsiatesse, siis 100 euro väärtuses osakute omanikul on kaudselt viie euro väärtuses ettevõtte ABC aktsiaid.

Fondimaailm pakub hulgaliselt erinevaid investeerimisvõimalusi. Fonde võib jagada näiteks varaklasside (aktsiad, võlakirjad jne) ja investeerimisstiili järgi. Eri tüüpi fondid võimaldavad investoril leida just tema riskitaseme ja investeerimishorisondiga sobivaid fonde.

Investeerimisfondi puhasväärtuse (NAV – Net Asset Value) arvutamisel võetakse arvesse fondile kuuluvate varade väärtus (aktsiad, võlakirjad, hoiused jne) ja lahutatakse sellest fondi kohustused. Fondid arvutavad regulaarselt (tavaliselt igal tööpäeval) fondi puhasväärtuse. Jagades fondi puhasväärtuse emiteeritud osakute (aktsiate) arvuga, saadakse osaku puhasväärtus osaku kohta (või aktsia), mis ongi tavaliselt fondi NAV.

Seadustes on sätestatud investeerimisfondi osakuomanikele hulk kaitsvaid õigusi. Osakuomaniku põhiline õigus on omandatud osakuid (aktsiaid) fondivalitsejale tagasi müüa.

Avatud investeerimisfondide osakutega saab tehinguid teha enamasti igal pangapäeval, ent leidub ka fonde, mille osakuid on võimalik müüa vaid kord kuus või kvartalis.

Tasub meeles pidada, et investeerimisfondide osakute ostmise või müümisega kaasnevad tehingutasud, mida tuleb tasuda isegi siis, kui fond pole edukas.

Mõned investeerimisfondidega seotud riskid:

– kulud ei sõltu tootlusest

– investoritel puudub kontroll fondi tehtavate investeeringute üle

– investorid ei saa fondi vara turuväärtust kontrollida